Tsefalgia on üks sagedasemaid arst-osteopaadi poole pöördumise põhjusi. Peavalu kui sümptom on iseloomulik enam kui 45 haigusele [Шток В. Н., 1988]. Patogeneesi klassifikatsioon tunneb nelja peamist tüüpi tsefalgiat: veresoonte probleemidest, lihaspingetest, seljaajuvedeliku dünaamikast ja neuralgiast tingitud. Nende tsefalgiatüüpidele lisanduvad veel segatüüpi peavalu ja psühhalgia. Peavalude hulka arvestatakse ka näopiirkonna ja kõrvaümbruse valud.
Tsefalgiad võivad olla esmased (migreen, neuralgia jm) ja teisesed (sümptomaatilised), mis tekivad peamise haiguse tagajärjel (peaaju kasvajad, meningiidid, süringomüeelia, herpes, kaela mittetraumaatilised kahjustused, psüühikahaigused, kolju- ja kaelatraumad, arteriaalne hüpertensioon, hüpoksia, intoksikatsioon, palavik, kollagenoosid, diferentseerimata peavalud).
Tuleb märkida, et peavalu täpne diagnostika on komplitseeritud. Mitte alati ei õnnestu tsefalgia põhjust diferentseerida. Tsefalgia absoluutseid diagnostilisi tunnuseid pole olemas, ka mitte laboratoorseid ja röntgenoloogilisi markereid. Diagnostika kriteeriumid muutuvad pidevalt, samuti nagu nende absoluutne hulk.
Näiteks pannakse lihaspingetest tingitud peavalu diagnoos tavaliselt siis, kui on välistatud kõik ülejäänudtõsised ajuga seotud probleemid (nt peaaju kasvaja). L. Kudrow ja В. J. Sutkus (1979) märgivad, et «…pingepeavalu all kannatavatele inimestele on peaaegu alati omane kõrge depressiooni ja ärevuse tase».
Pingepeavaluga on R. Bokonžigi arvates alati seotud «…mahasurutud solvumistunne, negativism vanemate suhtes, mis seondub süü-, häbi- ja hüljatustundega ning realiseerub peavaluna».
Benedittis ja kaasautorid (1992) rõhutavad samuti patsiendi isiksuseomaduste osatähtsust peavalude etioloogias. Nende poolt uuritud patsiendid hindasid negatiivselt sündmusi, mis olid nende elus toimunud ammu enne peavalude tekkimist, neil olid pessimistlikud vaated elule.
- Nattero ja kaasautorid (1989) viisid läbi uurimuse, mis võimaldas teha järelduse , et pingepeavalud on sageli omased patsientidele, kes elavad emotsionaalselt vaest perekondlikku ja sotsiaalset elu, on kaotanud huvi seksuaalsuhete vastu ja kellel on madal enesehinnang.
- Hegglini (1961) andmete kohaselt esineb psühhogeenset peavalu palju sagedamini kui muu etioloogiaga peavalusid. Isegi kui arstil puudub kindlustunne pingepeavalu füüsilise tekkepõhjuse kohta, pole kahtlustki, et emotsionaalne ja füüsiline stress, pikemaajaline viibimine ühes asendis, väsimus ja somaatiliste haiguste olemasolu annavad oma panuse pingepeavalude arengusse.
Tsefalgia sümptomaatika
Pulseeriv, pulsiga sünkroonne peavalu viitab selle arteriaalsele mehhanismile, migreenidele, näopiirkonna vaskulaarsetele valudele või hüpertooniale. Arteriaalne valu on tingitud veresoone dilatatsioonist, sest arteri adventitsiaalne ümbris «vastutab» veresoone laienemise eest, samas kui vasokonstriktsioon ei tekita valuaistingut. Vasodilatatsioon käib kaasas ka palaviku, vaktsineerimise, allergiliste reaktsioonide, kõrgvererõhutõve, ja muude seisunditega. Arteriaalset tüüpi peavalu võib olla paroksümaalne või pidev, pulseeriv või monotoonne. Kestus varieerub mõnest tunnist mõne päevani.
Тuim, üldine, sügav ja difuusne peavalu võivad kaasuda veenivere paisuga.
Lihaspingetest tingitud peavalule on iseloomulikud järgmised sümptomid: võrujas surve või surutise tunne peas. Just selline valumehhanism peitub nn neurasteeniku kiivri sümptomi taga. Lihaspingetest tingitud peavaluga kaasub sageli nõrkus, mittesüsteemne pearinglus, patsiendil on ebameeldiv tunne juukseid kammides, ka väldib ta peakatteid. Isegi lühiajaline seda tüüpi peavalu põhjustab kõrgenenud ärrituvust ja suurenenud tundlikkust välisärritajate suhtes (müra, vali muusika, ere valgus). Patsientidel alaneb tähelepanu- ja töövõime ning halveneb mälu.
Liikvori dünaamika häiretest tingitud peavalu on seotud seljaajuvedeliku liikumise ja koljusisese rõhu tõusuga. Peavalu on seejuures kõikehõlmav. Patsient tajub survet „aju sügavusest“. Valu tugevneb köhides, aevastades, füüsilise pingutusega. Seda tüüpi peavalu sõltub pea ja keha asendist: kõik asendid, mis raskendavad seljaajuvedeliku tsirkuleerimist, mõjuvad peavalu tugevdavalt [Шток В. Н., 1988].
Paroksüsmaalne hootine peavalu kiirgumisega nii lähematesse kui kaugematesse piirkondadesse on reeglina neuralgilist päritolu. Enamikul juhtudest on olemas päästikud ehk ärritajad, mis provotseerivad haigushoo tekkimist. Valu on terav, põletav, läbitungiv, mida patsient tajub kas välgunoole või elektrilöögina.
Neuralgilist tüüpi peavalu äratundmist hõlbustavad paroksüsmide iseloom ja dünaamika ning algne lokalisatsioon näopiirkonnas.
Psühhogeenne peavalu on tingitud keskse antinotsitseptiivse süsteemi funktsiooni häiretega tänu selle valdkonna mediaatorite monoamiinide ja endogeensete opiaatide ainevahetuse häiretele.
Seda tüüpi peavalu reaalne tunnus on limbilise struktuuri düsfunktsioon, mille kaudu on omavahel tihedalt seotud notsitseptsiooni, emotsioonide ja motivatsiooni süsteemid.
Оsteopaatiline protokoll
- Keha asjaomaste struktuuride palpeerimine ja testimine.
2. Kahjustatud struktuuride füsioloogiliste funktsioonide normaliseerimine.
3. Arteriaalse ja venoosse vereringe ning lümfiringe korrektsioon.
4. Kesk- ja vegetatiivse närvisüsteemi talitluse reguleerimine.
